On kätte jõudnud aeg, mil tuleb praktikaperiood kokku võtta. Seoses ajanappusega on see pikalt edasi veninud ning praktikaperioodi lõpust on möödas juba üle kahe kuu, kuid teatud mõttes on see isegi hea, kuna vahepealsel ajal olen hakanud perioodile mõnes osas hoopis teise pilguga tagasi vaatama.

Kui praktikaperioodi alguses tundsin isegi muret, kas saan praktikaperioodil üldse hakkama ning kui raske võib kohanemine olla, siis tegelikkus oli hoopis vastupidine. Kohanemiseks anti mulle aega enam kui piisavalt ning esimesel kahel kuul tekkis aeg-ajalt isegi tunne, et mulle antud vastutus ja töömaht olid liiga väikesed. Mõne üksiku erandiga olid saadud tööd väikesed veaparandused ning isegi neid ei olnud kogu aeg võtta - üpris tihti leidsin ennast ilma tööülesanneteta istumast ja teiste inimeste koodiga või erinevate töövahendite dokumentatsioonidega tutvumast. Saadud tööülesannetega sain nii valdkonnajuhi kui töökaaslaste hinnangul hakkama piisavalt kiiresti, kvaliteetselt ning iseseisvalt, suuremaid hättajäämisi praktikaperioodi jooksul ei tekkinud.

Oma praktikakoha valikut ei kahetse ma absoluutselt siiani, Icefire on väga hea ning arengut soodustav tööandja, kes on valmis noortest endale sobilikke töötajaid vormima ning kollektiiv on seejuures väga aldis õpetama. Oma praktikaperioodi jooksul ei tekkinud mul kordagi tunnet, et mind oleks millegiga seoses totaalselt hätta jäetud - alati, kui tekkis mõni probleem, millest oma nõuga jagu ei saanud, oli kusagilt võtta keegi, kes oli mind nõus sellega aitama, isegi kui see tähendas viis korrust allapoole teise osakonda minemist. Ootamatult olen ma peale praktikaperioodi lõppu sattunud hoopis õpetajarolli: nagu kunagi juba mainisin, tuli septembris meile Polütehnikumist kaks uut praktikanti, kellel puudus kogemus pea kõigi meil kasutusel olevate tehnoloogiatega. Seetõttu oleme mina ja Lilia neid viimase 3 kuu jooksul päris palju õpetama pidanud. Üks asi, mille üle ma kõige uhkem olen: kui juulis või augustis korraldati meile Reacti koolitus, siis novembris korraldati minu initsiatiivil taoline ka neile.

Praktika alguses püstitatud ootused - suurtes projektides osalemise kogemuse kogumine, uute tehnoloogiate tundmaõppimine ja oskuste täiendamine - täitis praktikaperiood edukalt. Kui enne praktikaperioodi algust oli minu kokkupuude Java programmeerimiskeelega kesine ning varasem kokkupuude Spring raamistikuga puudus täielikult, siis sügiseks olin omandatud peaaegu kõik teadmised selleks, et läbida koolis vastav kursus ilma suuremate raskusteta. Ka Reduxi kasutamise kogemus puudus mul varasemalt täielikult, kuid tänu ühe juulikuise ülesande käigus saadud õppetundidele ning sellest paar nädalat hiljem toimunud Reacti koolitusele tunnen end Reduxit kasutades nüüd üpris kindlalt. Ka Reacti, mida ma pidasin praktika alguses enda tugevaimaks küljeks, osas olen praktika juures palju juurde õppinud.

Kõige suurem kahetsus oma praktika juures on seotud asjaga, mida ma ise mitte kuidagi mõjutada ei oleks saanud. Suvel praktikale tulnud inimestest oli mul ainsana React frontend raamistiku kasutamise kogemust. Nagu MTA osakonnas, kuhu mind kõigepealt saadeti, oli ka Siseveebis, kuhu saadeti Karl ja Lilia, oli frontend raamistikuna kasutusel React. Ei Karlil ega Lilial ei olnud praktikale saabudes Reactiga üldse kogemust ning ka nemad ise hakkasid juba paari kuu möödudes aru saama, kui halvasti nad alguses mõned asjad üles ehitasid ning meil on tahtmine seal nii mõndagi ümber kirjutada. Usun, et kui ma oleks saatuse tahtel nendega koos kohe alguses Siseveebi kirjutama sattunud, oleks olukord praegu vähemalt natukene parem.

Ilmselt oleksin võinud ka oma praktikajuhendajaga rohkem suhelda, kuna praktikaperioodi lõpus tekkis olukord, kus tema ei saanud mulle hinnangut anda, kuna tema kokkupuude minuga polnud piisavalt suur. Osaliselt olin ma selles kindlasti ise süüdi, kuid samas tegelesin ma enamasti lihtsalt projektide ja tehnoloogiatega, milles osas oli mul mõistlikum abi küsida kellegi teise käest ning praktika viimasel kuul viibisin ma üldse teises osakonnas kui mu juhendaja.

Praktikaaruande kirjutamine sujus keskmiselt - seoses semestri lõpuga ning samal ajal tööl käimisega tekkis pidevalt ajapuudus, mistõttu jäi aruande kirjutamine viimase nädala peale, kuid kaks õppepuhkuse päeva ning kaks õhtut olid piisavad, et töö soovitud mahus valmis saada ning jäi aega üle selle viimistlemisekski. Üks ootamatus, mis tekkis, oli see, et mingil põhjusel jäi mul kahe silma vahele praktikaaruande koostamise juhendi viimane punkt, kus oli mainitud, et aruanne peab olema kirjutatud kasutades umbisikulist teguviisi. Esialgu tekkis küll segadus osade lausete ümberkirjutamisel, kuid lahendatud sai ka see.